Pärast maksas tootmist sulandub uurea verre (kontsentratsioon inimkehas on 2,5–7,5 mikromooli liitri kohta) ja eritub lõpuks neerude kaudu uriiniga. Väike kogus uureat eritub higiga.
Bioloogia kasutab karbamiidi sünteesimiseks süsihappegaasi, vett, asparagiinhapet ja ammoniaaki. Karbamiidi sünteesi soodustav metaboolne rada on anabolism, mida nimetatakse uurea tsükliks. See protsess kulutab energiat, kuid see on vajalik. Kuna ammoniaak on mürgine ja tavaline metaboliit, tuleb see elimineerida. Kui maks sünteesib uureat, vajab see regulaatorina N-atsetüülglutamaati.
Lämmastikku{0}}sisaldavad jäätmed on mürgised ja tekivad valkude ja aminohapete katabolismil
Aminotegevus on protsess, mille käigus eemaldatakse aminohapped. Selle protsessi käigus toodetud lämmastikku{1}}sisaldavad ühendid muudetakse maksas uureaks ja lämmastikuvaba osa suhkruteks või rasvadeks jne). Enamik elusolendeid tuleb uuesti töödelda. Mereorganismid lastakse tavaliselt ammoniaagi kujul otse merevette. Maapealsed organismid muudavad ammoniaagi uureaks või kusihappeks ja seejärel eritavad selle. Linnud ja roomajad eritavad tavaliselt kusihapet, teised loomad (nt imetajad) aga kasutavad uureat. Erandiks on vees elavad kullesed, kes eritavad ammoniaaki, kuid metamorfoosi käigus eritavad nad karbamiidi; Dalmaatsia koerad eritavad peamiselt kusihapet, mitte uureat, kuna uurea tsüklis konverteeriva ensüümi geen on katki.
Imetajad toodavad uureat maksas tsüklilise reaktsioonina. Seda tsüklit pakuti esmakordselt välja 1932. aastal ja reaktsiooni alguspunktiks oli ammoniaagi lagunemine. Pärast tsitrulliini ja argininomerevaikhappe rolli selgitamist 1940. aastatel saadi sellest täielikult aru. Selles tsüklis muudetakse ammoniaagi ja L-asparagiinhappe aminorühmad uureaks ning vaheühenditeks on L-ornitiin, tsitrulliin, L-arginiin-merevaikhape ja L-arginiin.
Karbamiiditsükkel on imetajate ja kahepaiksete peamine viis lämmastikku sisaldavate ainevahetusjääkide väljutamiseks. Kuid sama kehtib ka teiste organismide, näiteks lindude, selgrootute, putukate, taimede, pärmide, seente ja mikroorganismide kohta.
Karbamiid on bioloogia jaoks põhimõtteliselt raiskamine, kuid sellel on siiski positiivne väärtus. Näiteks viiakse neerutuubulites olev uurea neerukooresse, et suurendada selle osmootset kontsentratsiooni ja soodustada vee läbitungimist neerutuubulitest tagasi kehasse korduvkasutamiseks.
